Tarifa 15-04>30-04-2008

Bountz: Jõudsime Malagasse 22 paiku ja hakkasime vaikselt Tarifa poole kulgema, esimesest bensukast võtsime igaksjuhuks natuke kärakat, et võibolla kohapealt enam ei saa. Tarifale sisse keerates viskas mõnusa adrenaliini kohe sontes voolama, auto kõikus tuulega ja palmid olid enamvähem vastu maad, korralik Levante paugutas keset ööd :P Eelmisest korrast oli meeles, et öösel on vaikne, aga kevadeti on vist vähe teistmoodi, paugutas nagu põrguline. Saime ööbimise kätte ja isegi pimedas tundus juba päris muhe koht, rõdu otse vaatega merele. Järgmine päev puhkasime välja ja tõusime nii umbes lõunast, tegelikult kujunes see meie tavaliseks ärkamise ajaks :) Päev möödus ennast sisse seades ja laudadele kiile alla keerates (meeste töö) ja kõrvale nostalgia mõttes Tinto Verano. Kohalikud surfipildistajad (Pro Photographers’i sildid seljal) pakkusid kohe enda visiitkaardi, et pildistamine al. 20€, eks paistsime silma oma uute RRD kamadega, millega saime päris palju tähelepanu ka edaspidi! Järgmiseks päevaks keeras Poniente peale ja varasemad surfajad pumpasid juba meie rõdu juures lohesid täis. Hea oli tele-objektiiviga zoomides vaadata, et mitme ruudustega sõitma lähevad :) Kõndisime ka randa ja seadsime kamad valmis. Sai natuke nökerdatud lainetega, suurt hitti ei tulnud veel. Õhtul tegi Kristi kalasuppi ja degusteerisime häid kohalikke veine, mis maksid kordades vähem kui Eestis, väike nostalgiline Negrita rumm ka ikka! Järgmisel lõunal helistasime Raavole ja saime meie maja juures rannas kokku, sealt liikusime edasi spot’i, mis asub Los Lances’st natuke Las Dunas’e poole, aga nime enam ei mäleta, tegime Raavost paar sõidupilti päris kõrgete lainete keskel ja suundusime siis Los Lances’sse Flati koha juurde jõe peale korralikku veestarti harjutama. Tõusu ei olnud, seega oli ainukeseks sobivaks kohaks paarkümmend meetrit lai jõgi. Kordamööda harjutades ja Raavo õpetusi kuulates hakkas tekkima õige arusaam kuidas see asi käib ja enam ei tundunudki enam nii raketiteadus. Järgmne päev oli päris tormine Poniente, Raavo ja Kristi jõudsid esimestena Los Lances’sse, meie Evaga käisime endale surfishortse ja lükraid ostmas kiirelt. Kohale jõudes tulid Kristi ja Raavo juba vastu, sest tormipilvedega paugutas mis põrguline ja ei olnud meil alustajatena eriti midagi teha. Otsustasime koju minna ja rahulikult kuuli panna, võtsime nii poniente, ilma, flati kui ka tervise vanale väikse pitsi. Öösel läks Raavo Eesti poole teele ja plaanisime minna õpetatut realiseerima Los Lances’e flatile.

Eva: Tuul oli päris tugev, taevas must ja vesi tõusis päris kiiresti, aga lootsime, et ilm paraneb ja saab peale minna. Rannas oli peale meie ainult kolm lohet. Tarifa tõusudest on räägitud legende, aga need kõik kahvatuvad selle päeva kõrval :D D 12-ruuduse jõudsime täis pumbata, kui Bountz läks autot lähemale tooma. Kristi pakkis oma asjad kokku ja hakkas minema, kui riba flati ja mere vahel väiksemaks oli jäänud. Sisetunne ütles talle, et kohe on viimane hetk ära minna, kui uut varustust osta ei taha. Mina jäin rahulikult paigale lootuses varsti vette minna. Flati peal tegid mõned paaridena koolitust, 5-ruudustega veestarti. Järgmise 15 minuti jooksul juhtusid sellised asjad: Bountzi lohe lendas minema (aga püüdsin ikka kinni), koolitajad pakkisid asjad kokku ja vesi tõusis nii, et kogu stuff hakkas ujuma. Ma siis olin seal keset vett 2 inimese kamadega ja Bountz kuulas autos raadiot, et siis tuleb vaatab kus tüdrukud jäid, kui suurem vihm möödas on :D Aga polegi mingi raketiteadus, laadisin kogu kama selga ja kõhu peale ja hakkasin läbi jõe tulema. Poole jõe pealt nägin, kuidas Bountz läbi vee sprinti jooksis ja asjad üle võttis. Kõik on siiani elus ja terved, sest pole halba ilma, mida Negrita heaks ei teeks :D Spinout ootas meid juba rummitee ja hakklihaplönnidega, maailma parimad sel hetkel. Järgmisest päevast kujunes peamine hitt, puhus mõnus ühtlane Poniente, nii 6-8m/s. Läksime kohe kõik peale, Kristi oli esimene ja tegi kohe ilusa triibu ühele poole. Bountz oli tessa ja tegi omad triibud ka ära, lisaks väikse crashi (kui ikka väga meeldima hakkab ja vett liiga vähe on), peale mida sai ta ainult meres surfata, kuna sinna sitasesse jõevette ei tahtnud enam lahtise haavaga minna, samas igal asjal on oma põhjus, muidu poleks pidanud kohe lainetesse möllama minema. Mina olin järgmine, ja peale natukest vaevanägemist sain omad ilusad triibud tehtud type B, 10-ruudusega. Seni parim Tarifa päev, kõik said jala valgeks ja Bountz käis mereski ära. :P See oli siis esimene õhtu, kus võtsime tervise vanale kuna päeva jooksul olid kõik saanud endale mingid vigastused.

Bountz: Järgmine päev oli tuulepööramine ja päev möödus peamiselt pildistades ja kaugemaid surfikohti otsides nagu Bolonia, Cetares ja Palmones. Järgmiseks päevaks oli Levante peale pööranud ja läksime Valdevaqueros’sse, tuul oli väga puhanguline ja lohesid palju. Üks punase C-tüüpi RRD lohega kutt palus alla võtta lohe ja ütles “Aitäh sulle!”. Vaatasin sellele kutile otsa, siis Evale, siis kutile ja siis Kristile ja mõtlesin, et mis keeles võib see veel olla peale Eesti. Tuli välja, et nimi on Janek ja koos windsurfaritest sõpradega sinna tulnud. Me otsustasime minna Palmonesesse õnne proovima, mis osutus tuuletuks, vahepeal kalipsosid ära muidugi ei võtnud ja reisisime pool päeva autos kalipsod seljas, ringiga jõudsime tagasi Spin Out’i juurde, kus tippvarustusega RRD-kad olid juba ammu silma jäänud. Korra pumpasime 7se täis, aga tundus suurte puhangutega kuidagi ebaloogiline, pakkisime asjad kokku ja helistasime kohalikule eestlasele Marekile, kelle numbri Oll meile kaasa andis. Õhtul saime Marekiga kokku, käisime linnapeal paaris lounge’s ja baaris. Õllebaaris, kus õhtuti kogunevad surfarid ja koolitajad ja muidu väga lahedad inimesed, tunti meid muidugi suhteliselt kiiresti ära. Äratundjaks oli kohalik Saksast pärit wavebandits’i surfikoolitaja Marco. Tuli meie lauda ja ütles: Hey, I know you from somewhere, are you the guys who promoted RRD on spinout beach? :D :D:D Tekkis mõte, et peaks Otsalt või RRD-lt jeeni küsima ja maailmas raha teenima hakkama! Õhtu oli lõbus, pärast linnarokki, läksime veel meie juurde ja tegime mõned veinid ja magama. Marco rääkis õhtul, Las Dunases on järgmine päev jube litter ja et ta läheb Palmonesesse koolitust tegema ning lubasime temaga seal kell 13 kokku saada. Umbes nii olimegi seal, kuid tuult polnud, seega liikusime koos Getarese randa, kus ka tuult polnud, Marco liikus Tarifale tagasi ja meie sõitsime Boloniasse, kus oli sama litter, mis Las Dunase juures, seega kokkuvõttes tuli hea tünga päev ja läksime koju süüa tegema. Õhtul tulid külla Marek koos oma naise Mallega ja ka seal elava eestlase Illimariga. Võtsime jälle tuule ja teistele vanadele väiksed pitsid ning mehed läksid linnapeale edasi. Järgmine päev enam katsetada ei tahtnud ja võtsime kohe suuna Canos de Meca’le. Rahvast oli sinna palju kogunenud, aga sõita oleks saanud küll kui poleks olnud korralikku tuumakat mul. Pohmelus läks pealt ära siis kui tuul kukkuma hakkas, lasin lohe üles ja proovisin peale minna, aga siis juba oli hilja.

Järgmine päev oli natuke vaiksem Levante ja läksime kohe Valdevaqueros’sse lootuses, et kukub natuke ja saab peale minna. Pühapäev oli ja seega rand ääreni rahvast täis. Pumpasime mõned lohed täis ja vaatasime teisi, sest puhangud käisid 2-20m/s ja merel väga tihe liiklus. Lisaks lohesurfaritele oli väga palju windsurfareid. Eva ja Kristi kõndisid Spin Outi ja kuna hunt hunti tunneb, siis jooksid kokku Mansbergi ja Keridoniga. Ajasime rannas natuke juttu. Õhtu poole ilmus randa Olli umbes 20-e aastane teisik, kes seal kahele noorele kutile koolitust tegema hakkas. Levantega sai selleks korraks õnneks kõik.

Prognoos näitas, et kuskil 14 paiku hakkab poniente hoogu koguma, läksime ennelõunat linnapeale poodidesse ja sööma ning koju tagasi jõudes oli rõdult juba ilus lohedemeri näha. Otsustasime minna Los Lances’sse oma lemmik flati koha juurde, kuna seal on suhteliselt vähe inimesi tavaliselt merel ja ruumi seega palju toimetada. Sõitsime autoga looduskaitse ala servale, kus meist pullid, lehmad ja vasikad mööda jalutasid, tekkis tunne, et ei ole vist kõige tervislikum nende vahelt randa jalutada, aga Eva eestvedamisel siiski viskasime kamad selga ja hakkasime ranna poole jalutama läbi heinamaa. Ees ootas meid päris suur kari lehmi, vasikaid ja mõned pullid. Jäime korra seisma, et kust nüüd siis minna, ainuke variant oli minna nende vahelt rahulikult läbi, mis nad ikka teevad :D Üks pull läks karjast eemale ja hakkas sarvede ja sõrgadega maast tolmu üles keerutama. Läks päris kiireks auto poole jooksmisega ja kuigi meil oli umbes 100m vahet temaga startides, siis ega väga palju varuaega ei jäänud! Sõitsime autoga Tarifa poole ja läksime sealt randa, saime päris mõnusa surfipäeva kuni pimedani. Kuna tegemist oli viimase õhtuga Tarifal, siis tegime korraliku rummi ja hommikul kell 12 tuldi meid majast välja ajama ning anti 20 lisaminutit asjade pakkimiseks. Rannas kuivatasime lohed ilusti ära ja pakkisime asjad kokku ning algas tee lennujaama poole. Kokkuvõttes päris värvikas trip :)

6 thoughts on “Tarifa 15-04>30-04-2008

  1. Bountz ….. järgmine talv siis tuled filipiinidele harjutama? Seal üks suur flätt ongi igalpool :) ja ausõna paistab päike ka pidevalt ja soe on seal ja rumm on odav ja üldse on igati vahva. St. et tegelt on ikka kõik oodatud sinna külla, aga Bountzil on eelmise aasta althüppamise võlg vaja tagsiteenida, sellepärast pöördusingi oma sõnavõtuga otse temapoole. :)