Kokkuvõtlikult isiklikke muljeid viiest mäel veedetud päevast, kuhu sisse ei mahtunud muidugimõista päris kõikke. Lisaks sai nühkida veel mitmeid moguliradasid, niita pisikesi männipuid ja lihvida kive. Eks igaühel ole jutustada oma stoori, minu oma on siin

Kätte jõudis 5. dets, mil asjad autosse tõstsime ja Eestimaa tolmu jalgealt pühkisime. Nagu ikka, päev täis tegemisi ja ärevust. Laeva jõudes tekkis iga-aastane mõnus chill – ees ootas 5 päevane lauareis Skandinaavia ühte populaarsemasse keskusesse Trysili.

Nagu tavaks saadud tinutasid enamus meessoost olevusi end täpiks. Peensustesse laskuda ei tahaks, kuid päris mitmel meist ei olnud hommik kiita. Õnneks lainetus praktliselt puudus ja laevasõit möödus paremini, kui minna oleks võinud.

Enne lõunat maabusime Stockholmi ning algas umbes 530km sõit Trysilisse. Gepsu abiga olimegi enamvähem planeeritud ajaks kohal. Siiski, ei saa ilma viperusteta… tuli välja, et meie maia oli asukaid täis! Ja üllatuseks olid nad mökki omanikud pealekauba. Tuli välja, et nendele oli unustatud teatada meie saabumisest. Tunnike kähmlust, mille tulemusena leiti üheks ööks asendusmökki. Majake oli tunduvalt läägem ja 10 inimesele kitsas. Õnneks ootas järgmine päev õige maja, õige saun ja köök, koos rohke õlle ja maitsva söögiga

Esimene päev mäel. Miinuskraade talutavalt 4/5 ringis. Oli sadanud värsket lund. Üleval korrusel paistis päike. Ühesõnaga tingimused olid väga head. Otsustasime mäega tutvust teha ja võimalikult palju soojenduseks läbi sõita. Saime tipust nii mõnegi hea puudrise laskumise. Kahjuks osutus tõeks asjaolu, et hooaja alguseks suurtes kogustes maha sadanud lumi ei olnud piisav, et katta teravaid kive, mis offpistes meid kummitama hakkasid. Seega puude piirist kõrgemal tuli üsna rahulikult võtta, et end mitte puruks sõita. Vahele ütlen, et nägin mõni päev hiljem üht korralikku litakat, kus üks suusamees just selliselt end vastu kivi uperkuuti lasi ning mõnikümmend meetrit kukerpallitades mäest alla veeres. Terveks jäi vist, sest jalad ta alla võttis.
Esimene päev veeres õhtusse. Ilusad vaated, mägede taha vajuv päike ja tuju mega. Veidi kärakat ja sauna ning juttu teise maja rahvaga.

Teine päev mäel. Plaan oli esialgu parki kiigata. Kuid esimesel päeval olime juba haisu ninna saanud, et parki põhim ei olegi… tuli ka täna tõele näkku vaadata. Õnneks oli maha sadanud 5-10cm puhast lund. Kõik rajad olid veel gruumimata ja kuna oli esmaspäev, siis valitses täielik vaikkus. Nautisime neid pikki puudrisi laskumisi kuni jõudsime.
Päeva teises pooles sai ette võetud ka üksik kikker, mis mäe jalamil paremas nurgas asetses. Koht oli selle jaoks liiga veider, sest gapi ületamiseks oli vaja kõvasti hoogu. Samas hüppeni jõudmiseks oli vaja tugevalt paremale kantida, et üldse sinna jõuda. Paar esimest korda saigi nii flätti prantsatatud, järgmine üle ja ülejärgmine külg ees nukki Minu jaoks oli selleks päevaks hüpetega kõik. Tugev põrutus ning põlv käis ka vist mittekavatsetult teises asendis. Õnneks Timo loomakreem toimis tõhusalt ja järgmiseks päevaks oli valu läinud. Britt ja Juts jätkasid harjutamisega, kuid lõppetulemus umbes sama… flättflätt ja veelkord flätt. Mõni päev hiljem sooritas Britt kui ka Juts mõne korralikuma hüppe ja samuti krässi. Ühesõnaga, käis veidi üle :S Peale kikkerit ründasime Brittiga boxi. Tema õnnetuseks vigastas peale mõningast harjutamist põlve ja viimane laks pani kõrvaltvaatajail pisarad jooksma. Valus! Ise sain hakkama bs boardi switchi maandumisega ja ülejärgmine päev fs boardiga. Esimestel katsetustel ei pääsenud muidugi nii lihtsalt. Täislaks kanniga rauda. Otse kümpi nii, et judinad üle selja jooksid.

Kolmas päev mäel. Märksõnadeks väsimus ja lihaste kangus. Päev hiljem avastasin, et korralik venitamine peale treeningut oleks tunduvalt leevendanud järgmise päeva olukorda. Kuna lihased pinges ja valusad, siis hommikune laskumine maja juurest radadele läks veidi nihu. Tulin alla puudrisest künkast ja lajatasin külg ees selle sama haige kanni peale kõvale sõiduteele. No mine pekki, kui valus! Lamasin ja krigistasin hambaid paar minutit. Seega oli minu päev otsustatud. Hüppeid ja reile ei tee. Britt oli imedekombel püsti saanud… isiklikult kartsin, et temale jääbki teine päev viimaseks.
Öösel oli temperatuur langenud ning hommikul veidi alla -10ne. Rajad hakkasid tasapisi jäiseks muutuma sest uut lund peale ei sadanud. Et mitte tühja karata, siis hakkasime otsima erinevaid spote ja võimalusi. Tutvusime põhjalikumalt mäe parempoolse küljega kui ka tagumise (põhjapoolse) otsaga. Sealt hakkasid välja kooruma mõningad rannid mida järgmistel päevadel põhiliselt nühkisime. Õhtu nagu ikka väike õlts, saun, jauramine ja magama. Seekord andis minul tunda üleväsimus ja jäin teistest veidi varem puhkama.

Neljas päev. Hommikul oli tervis parem, lihased venitamisest puhanumad. Õhu temp püsis tugevalt miinuses. Lund öösel ei olnud sadanud. Käisime hommikul linnapeal litutamas. Naised shoppasid, mehed tegid poe ees suitsu. Linna sõites juhtus ka väike intsident. Meie buss läks kraavi. Õnneks oli tubli ja töökas Trysili staff traktoriga abiks ja välja me saimegi. Nagu tavaks saanud, tegime esimesed soojendustiirud lõunapoolsetel nõlvadel ning siis tagumise otsa puudrispotte otsima. Leidsime sealt päris mõnusa laskumise, mille sisse jäid paar-kolm looduslikku hüpekat. Kokkuvõttes väga chill, eriti need istmesoojendusega toolid, mis üles laskumisele viisid

Viimane ehk viies päev. Valitses üldine vaikus… kas siis väsimusest, tüdimusest või mine tea. Tasapisi hakati sulama ja sõit hakkas laabuma. Tavaks saanud puudrispotid mõningase variatsiooniga. Natuke boxi ja lõpetuseks äss metsarada. Prse sellest oli küll kahju, et alles viimasel päeval selle spoti avastasime :S Aga nagu Timo ütles, sai hea emotsiooniga reis lõpetanuks lugeda :)

Õhtu veidi paar kohustusliku õlle kuniks teise maja rahvas külla jõudis. Väga emotsionaalseks kujunes seltskonnamäng Maffia, mille lõpetasime umbes pool kaks öösel.

Hommikul algas tagasisõit kodumaale. Teeolud rasked, jõudsime siiski ilusasti laevale.

Naiss

Viidik ka otsa siis ikkagi

Trysil ’08 from Asko Elken on Vimeo.