St Martin, Val Thorens jne

Reede, kuradi kiire tööpäev. Vaja veel korra poes käia ning vajalikud tarvikud kaamerale kaasa osta. Fakk, kell juba päris palju. Koju kiiresti leekima… kraani alt läbi ja Timo juba helistabki: “10 minutiga saad valmis?”. Mina: “Jahh, täitsa sobib!”.

Juba liftist märkasin meie luksuslikku vani, mis sai meie koduks kokku 83-ks tunniks. Kuus meest (mina, Villu, Erkki, Timster, Siim ja Sallerdis) peale korjatud ja reis võis alata. Peale läks RocknRolla soundtrack looga “Rock N’ Roll Queen”. Selleks ajaks olime tarbinud piisavalt alkoholi ja muud kraami. Bussi subwoofer möirgas kõrvulukustavalt. Tunne oli kuradi hea! Läti-Leedu möödus nagu silmapilk, kuid reaalsus toksis juba kukklasse. Kätte oli jõudnud kurikuulus Poola. Väsisime nii meie kui ka vani alumiiniumiust jahutusvedeliku torud. Kraade väljas oli umbes nulli ligidal, ja tänu katkisele voolikule bussis ca +13. Hommikul ostsime esimesest lahtiolevast bensukast mitu liitrit juurde. Olukord läks veidi paremaks, kuniks mõistsime, et lõpuni nii ei saa. Järgmised 4h otsisime töökoda, kohtusime kohalike rullnokkadega ning manustasime rohkelt kohalikku ja mittekohalikku alkoholi. Selle ettevõtmise lõpuks olid osa meist suhteliselt audis. Ajaviiteks hakkasime üksteisele jagama Archy slape, mis tol hetkel nii famous veel ei olnud :D . Ühes suvalises peatuses tegime juttu mingite kohalike kaakidega, kes meilt midaiganes välja pookida üritasid. Vastutasuks näppas Siim ühe poisi nokamütsi, mille peale kõik hirmsasti põdema hakkasid :D … nojah tagasi ta selle sai aga õnneks jätsid meid ka rahule.

Lõputu Poola pole siiski nii lõputu, kui alguses paistab. Hell jeah, kätte jõudis Saksamaa ja lõpuks ka šveits. Vahepeal olime tõdenud, et van remontis end ise. Tuju oli nii hea, et kallasime uued rummikokteilid ning tühjendasime juba teist või kolmandat õlleresti. “Rock N’ Roll Queen” käis ma ei tea… mingi sajandat korda äkki?

Täiesti uskumatu… kauaoodatud finiš oli üpris lähedal. Prantsusmaa bokua või midaiganes! Ühesõnaga kilometraaž tiksus kahekohaliseks. Ilm muutus uskumatult ilusaks… T-särgiga oli täitsa normaalne, nagu sinagi.

Ok, kõik eelnev jutt oli kirjutatud eile, kui olin ära joonud 2 suurt pokaali natuke käärima läinud prantsuse veini :D

Peale 40h autosõitu jõudsime meie kodukülla St Martinisse. Kolmandalt korruselt avanes kaunis vaatepilt kodunõlvale ja tõstukile, mis oli meist umbes 20m kaugusel. Kuna kell oli mitu tundi üle keskpäeva, siis otsustasime mäele mitte minna ning korraliku käraka käima panna. Järgmised 2 ööd oli naabritele hullem, kui õudusunenägu. No nii palju lollusi, röökimist, kõva muusikat ja võõraid inimesi pole minu silmad näinud ja kõrvad kuulnud. Detailidesse laskuma ei hakka, eks seda kõikke kuuleb vbl privaatselt osalejatelt endilt. Edasi võite oletada ise, mis saab pidudest, kus kõik kuus meest endast kogu auru välja lasevad :D

Järgmised mäepäevad olid üliluksid. Super kena ilm – selge taevas, sooja +25 ringis ca 1800m peal. Sõitsime võimalikult palju erinevaid radu, mis olid suured… väga suured. Kõrgeim tipp kuhu tõstik viis oli umbes 3200m peal. Meie kahjuks rääkis ainult asjaolu, et nädal enne tulekut olevat uus lumi maha sadanud aga selline rahvamass sõidab puudri üsna kiiresti kinni. Seega ülemised rajad, kus vaikselt tiksus miinuskraadides õhutemp olid kohati päris jäised. Alumised aga mõnusalt sulased ja pehmed. Puudrit oleks tegelikult sõita saanud, kuid selle jaoks oleks vaja kõvasti matkamist harjutada ning ega teadmised parematest spotidest poleks ka paha teinud… neid teadmisi meil aga ei olnud. Paaril päeval käisid Timster ja Villu oma viimase laskumisega ühes puudrispotis küll ära aga tasuks said 5km jalgsimatka koju. Mina seekord üritasin välistada võimalused ja maha suruda soovi minna parki. Äkilisemad liigutused andsid koheselt märku – õlg ei ole terve :( . Samas radadel kihutada on ikka parem, kui kodus passida, eks?

Viimasel paaril päeval nühkis Hull Siim pargi nõlvasid… vaatasin kõrvalt ja krigistasin kadedusest hambaid. Parke oli seal palju ja igaüks üliluks. Kikkerid olid ka veidi teist mõõtu, mida Maarjamaa parkides nägema olime harjunud. Sealt visati ikka seitsmeid ja üheksaid, mõni flipper hulka. Siim raius samuti ilusaid õhulende gäbide ja gräbideta vahel ka mõni hulljulge 180 hulka. Ja need lennud polnud mitte väikesed ;)

Nii meie päevad möödusid – kl 16st rõdul chill õllega, õhtud mölluga baaris, kuskohast enamus mällaris kuidagi tagasi jõudsid või siis EST2 grupiga nende appartmentis.

Prantslased, inglased ja muud loomad olid meist igatahes vaimustuses ja arvasid, et tegu mingite ideaeuroopa rokkstaaridega. No palju alla ei jäänud küll! Pilte tuli tohutu hulk ja videot ka natuke. Seega palun veel natuke kannatust, kuniks fotograafid oma kama sorteeritud saavad.

Lõpupidu ja pohmakad peetud, sõjahaavad lapitud ja hinges pigistamas äng, et 43h pärast oleme uuesti hallis Eestis. Erkki keeras vani süüdet ja leekima panimegi :( Saksamaa piiril otsustasid putkas passinud valvurid just meid maha võtta ja terve auto ning kotid läbi tuhnida. Eesti piiril sõitsime kraavi ning Tallinnas oleks peaaegu posti horisontaalsesse asendisse nihutanud. Aga kõik lõppes ikka hästi. Elu parim lauatrip või pidu, kuidas keegi seda nimetada tahab :)

Väike meeleolukas lõik ühest õhtust:

5 thoughts on “St Martin, Val Thorens jne

  1. ehhheeeee pildid lahedad:) Viska pildid üles ja proovi Hawaii pildid ka juurde lisada:)

  2. aii, suht hull üritus :D kohe kahju, et ise see aasta päris mäele ei saanud