Team RRD Estonia

10s päev siin. Sõita olen saanud 8-9l päeval (üks päev pidi ülestuult jalutama). Käed on läbi piinatud, sest iga kord harjutan nõrkemiseni unhooked sõitu. Täna puhus vahelduseks levante tuul, päikseline ilm, sooja oli 24 kraadi. Tarifa ranna puhul on see offshore tuul. Sõita saab vaid ühes kohas, mis on paraku ülerahvastatud (eriti nädalavahetusel). Võtsin kuulda Otsa nõu ja sõitsin Caños de Meca randa, mis asub Tarifast umbes 60km kaugusel. Mõtlesin, et sellise väikse sõidu teen ilma gps-ta ära, kuid võta näpust – ekslesin kaks korda Barbates ringi. Teeviitade standarditega on siin probleeme. Kohale jõudes avastasin, et tuul on nõrgavõitu. Tarifal lubatud 14ms asemel oli seal maksimaalselt 6-7ms. Caños de Meca levante surfirand on umbes 100m lai, mõlemalt poolt piiravad seda riffid. Kui riffide vahelt välja saaks, siis võiks veel kaugemalgi sõita, kuid tuule suund poleks seal parim. Wave lauaga oleks täna kõvasti lihtsam olnud. Otsustasin tuule tugevnemist oodata ja seni päikest nautida. Rullisin liinid lahti ja tegin oma poomil veel ühe muudatuse, et ühe käega unhooked poomi hoides lohe pööramist aeglustada. Tutvusin kahe toreda sakslasega – Frank ja Stephany, kellega paar tundi rannas lobisesin. Muide Frank oli just lõpetanud ühe Jaan Krossi romaani lugemise! Hehee. Lisaks rääkis ta, et eelmisel laupäeval luges siin 50 lohet kokku! Täna oli rannas vaid 5 lohetajat ja 10kond päevitavat tsikki Tuulest kahjuks asja ei saanud, aga kole tahtmine oli poomi uusi sätteid proovida ja siiski läksin tegin paar triipu. Kõik oli hea, kuni tuulevaiksel momendil lohe alla sadas ja pahempidi läks. Ujusin kaldale ära. Puhastasin liinid adrust (riffid!) ja tegin surfipäevale lõpu. Järgmisel korral lähen siiski levantega Las Dunasesse või vaatan Getarese ranna üle. Järgmiseks nädalaks ennustab ainult levantet ja 6st – 22ni ms tuule tugevust! Elame, surfime!

Pidasin siin juba ammu plaani kirja panna jaanuari surfitripp Venezuelasse Margarita ja Coche saarele. Galeriis on üleval ka mõned pildid. Niisiis startisime, Margus ja Marje, kodunt 07. jaan. kell 05.30 ja pidime olema Venezuelas sama päeva õhtul kell 22.00. Tallinna lennuväljale jõudes selgus, et ükski lennuk ei välju, kuna talv saabus jällegi ootamatult. Peale mõnda tundi ootamist saime siiski Helsingisse lennatud, kuid siis selgus, et olime oma põhilennust maha jäänud. Kuna meil oli reis kindlustatud, siis pidime uue võimaluse leidma kuidas sihtpunkti saada.  Sama päeva õhtuks oli meil uus reis bronnitud ja 09. jaan. startisime uuesti läbi Amsterdami Venezuela poole. Kuna Tallinna lennuväli ei suutnud seegi kord lennukit õigeaegselt välja saata, siis jäime ka teist korda Venezuela lennust maha. Edasi rändasime rongiga Frankfurti, kus läks siis meie kolmas lend 11. jaan. Lõpuks õnnestus meil ka lennu peale saada ning peaks mainima, et Toomas Cook lennufirma on üli normaalne. Saabusime Venezuelasse 11. jaan öösel ning meid paigutati loteriimajutusega ööbimiskohta. Kuna 12. jaan oli meil juba oma hotell Coche saarel bronnitud. Loteriimajutus Venezuelas on väga julm. Mingid majalobudikud keset linna ja prügimäge. 12. jaan. hommikul kihutasime taksoga El Yaque randa, mis on siis purjelaudurite paradiis. Ilus rand, mõnus madal laine ja korralik tuul päev läbi. Meie aga suundusime sealt rannast paadile, et minna kitesurfi mekasse, Coche saarele. Siina kestis sõit u. 30 min. Coche saarel elasime Punta Blanca hotellis, mis asus maailma ühest parimast kitesurfi rannast u. 50-100m . Loomulikult kujunesid meie päevad väliselt suht sarnaseks. Hommikul äratus ja väike eine rannabaaris. Siis kiire ülevaade netti et Eestis asjad käest ei läheks ning edasi randa.  Puhuma hakkas tuul u. kell 14.00 ning puhus kuni kella 18.00 ni kuni läks pimedaks. Üldiselt on seal kolm erinevat tuule konditsiooni. Kõige levinum on, et hommikul 10-st kuni kella 14-ni puhub tuul 12m lohele (6-7m/s), peale kella 14 puhub tuul 9m  lohele (8-10 m/s) ning kuskil kella 16st - 17st puhub 7m lohele (üle 10 m/s). Teine varjant on, et puhub juba hommikust vara 7m või 9m lohele ning vaikselt hakkab vajuma lõunast, nii et õhtul saab sõita veel 12m lohega. Kolmas varjant on, et puhub hommikul 7m või 9m lohele ning kuni õhtuni välja, ilma muutusteta. Neljandat varianti ehk ilma tuuleta päeva seal lihtsalt ei ole. Statistika järgi on neil üldse aasta peale kokku 7 ilma tuuleta päeva. El Yaque rannas on tuul alati paar m/s tugevam. Niisiis sai seal õpitud kõvasti HP-d, erinevaid kiteloope ja rolle. Ühesõnaga väga tugev kitelaager, enamus ajast elasin seal vees. Vahepeal tutvusime nelja Eestlasega, kes olid ülinormaalsed sägad. Käisime ka golfi mängimas ja mööda Margariita saart ringi luusimas. Tagasilend oli meil läbi Guracao saare, kus olime sunnitud veetma tripi pikimad ööd lennujaamas ja ärevamad hetked lennukis kuna meie lennukil purunes üks mootoritest. Meid paigutati Guracao saarele kuhugi hotelli elama kaheks päevaks.  Iseenesest oli see väga mõnus kuna saar on Hollandi asumaa ja hästi arenenud. Tagasilend venis meil veelgi kuna uus lennuk, mis meile euroopast saadeti jõudis ka katki minna ning uuesti pidime kümme tundi terminaalis passima. Õnneks suudeti see viga likvideerida ja me lendasime läbi Mancesteri vahepeatusega Amsterdami. Kuna pidin minema ISPO messile Münchenisse, siis ei olnud enam  mõtet Tallinnasse sõita ning siis sai otsustatud, et käime ka kohe messil ära. Seega kihutasimegi siis Amsterdamist rongiga Münchenisse ja tagasi ning lõpuks, väga palju aega hiljem õigest reisi lõpu ajast, jõudsime Eestisse tagasi. Muidugi suutis KLM ära kaotada minu pagasi, mis sisaldas kahte surfilauda ja muud tavaari ning tänaseni ei ole see pagas välja ilmunud. Kokkuvõtteks siiski soovitan kõigil minna Venezuelasse surfama, kuna see on tõesti üks maailma lahedamaid surfikohti. Teiseks, kui võimalik, siis vältige sellist lennufirmat nagu TUI reisid või teise nimega ARKE FLY. Soomes esindab teda Finnmatkad. Kui keegi tunneb lähemat huvi selle koha vastu, siis kontakteeruge minuga otse

Tekitab kadedust, endalgi lumelaud autos, kuid lumest pole jälgegi!

Eelmine talv käisin pidevalt Jüri põllul sõitmas, kui vähegi tuult lubas. See talv oli detsembris üks laupäevane päev, kui sõita sain ja see oli ka kõik:) Tuul puhus täna umbes 5-10 m/s, muidugi pagitas mõnuga. Lund oli megalt, kuid sulab juba. Sõita oli raske, kuna lumi raske ja põld meenutas kohati kuumaastikku ja lisaks sellele pagitas. Loheks võtsin Hyper II, 10,5. Tuunisin seda veidike ja toimib ilusti, et suureks loheks siis sobib nagu t… p….. Sõitjaid oli umbes 20 ringis, kuid RRD lohesid oli kõige enam põllul:D Algul triibutasin niisama ja harjusin olukorraga. Pärast võtsin mõned hüpped sisse ja üritasin HP, 1 katse ei lubanud midagi ja teine otsa ja kukkusin täie pasaga vaskule küljele. Pauk oli nii kõva, et lõi hinge kinni. See oli tõesti valus ja enam seda korrata ei taha…nuuks. Ma olen ikka täiesti käsitlematu frukt…….p….. kui piinlik:) Harjutasin blindis sõitmist mõlemal halsil, mis hakkab vaikselt tulema. Keegi oli hüpeka ehitanud, mida  Martti, Margus ja Raunts hoolega lihvisid. Suutsin ühe mega kõrge frontroll 720 teha. Kuna eluga ülevalt alla tulin oli rõõm enam kui suur:) Kokku 2,5 tundi sõitu. Puuderlumi on ikka mega mõnus. Eesti lohesurfarid on ikka mega mõnus raffas ja ilma nendeta oleks kurb maailm——retsept:D Nagu piltidel näha, tegi Margus oma pisitütrele Reginale juba esimese lohesõidu…iciicici.Väike video meie sõidust:) http://www.snowkitefilm.no/files/something_stronger_trailer_medium.mov

Raivo juba kirjutas meie suurepärasest lumelaua tripist Gruusiasse. Siin nüüd vaatamiseks vastvalminud esimene videoklipp sellest üritusest

Peale tööd käisin Jüri põllul kaemas, et äkki saab lohet+lumelauda proovida:) Lund oli kõvasti, aga tuult ei midagi. Vaevu puhus 2-4 m/s ja kõva lumesadu. Üllar helistas ja pakkus variandi minna lumelaudadega auto taga sõitma.  Pool 7 oligi auto ukse ees ja suundusime Kadriorgu. Algul sõitsime suuremat ringi, kuid see ei tundunud mõnus, kuna liiklus häiris ja rada oli pask. Sõitsime 200 m lõiku, kus ühelpool teed oli kraav ja teiselpool hanged. Auto taga olime 2 kesi. Algul Ennu ja mina, pärast koos Ylluga.Köis oli läbi aasa mis liikus ja tekitas hea vedru efekti, et käsi ei tapaks. Algul harjutasin pöörded mõlemale poole ja kaifisin kraavi perve, kus kohati ulatus lumi hargivaheni:D Harjutasin slideHP mõlemale poole, mis tundub ikka eriti lihtne lumelauaga. Kuna slideHP tuli nii kergelt, siis üritasin HP 313. Algul tuli 270 kraadi, kuid lõpus kobistasin 3×2 korda kraavist välja hüpates ära hp313. Nüüd vaja veepeal sama teha:D Sõitu tuli oma 2 tundi, kõigil happy face ees ja adrenaliin laes. Homme üritame põllule minna, kui ei õnnestu, siis õhtul jälle Kadrioru ralli:) Lumi on ikka üle prahi——PÄRISELT

Lampi sadas ööga korralik lumevaip maha ja kuna puhus normaalset läänekat 12 ruuduse Type 9 jaoks, siis pühapäeva hommikul väga pikalt ei mõelnud. Asjad autosse ja randa. Kohale tulid ka Royali tiimisõitja Raimo ja kaitseväes leiba teeniv Reiko, kes mõlemad esimest korda elus lumelaua lohetasid. Raimo sai mõne triibuga ülesajamise käppa ja Reiko 1/2 tunniga õppis põhimõtteliselt nullist sõitma. Raimo kiitis type üheksat nii mis jube, parim lohe üldse, ehhehe:D Oll jalutas samuti mööda.

Miski aeg Pärnu surfiäss Säga helistas, tuli randa tsekkama, kuid otsustas Kullipesa kanti lumele sõitma minna. Käisime vaatamas ja seal olid tõesti paremad tingimused- maastik kõvasti huvitavam ja tuul tugevam. Tüüp viskas 180 hüppeid kõrkjatuti pealt ja lasi mõnusat spiidi. Pärnus oli pigem puhangust puhangusse sõitmine. Esimest korda proovisin manöövrit frontroll kiteloopiga. Tuli egalaga (esimese korraga) välja, kuid liinidele tulevad topelt vindid sisse. Vintide välja keeramisega sattus poom tagurpidi kätte, tekkis paanika ja lohe pani täie pauguga vastu ranna promenaadi jäädes liinidega prügikasti taha kinni. Õnneks jäi kõik terveks. Hiljem proovis Ranto niisama lennutada ja tegi mega power kaheksaid, et kahekesi pidi tal trapetsis kinni hoidma:)

Natukene kahju, et talv nõnda kehvake meil oli… aga pohlad sellega, kevad on teemas!

img_1104.JPG, img_1096.JPGTänaseks lubas tuult, kuid külma samamoodi. Hommikul helistas besti Martti ja plaaniks Russalka juurde sõitma minna. Kuna eile öö möödus rämeda õlavalu käes piineldes, siis polnud tahtmist ennast lõhkuma minna.Sõita ju vaja ja kimasin koju asjade järele ja lõunaks olin kohal. Lubas kirde tuult, kuid suund oli ida ja sellega pole Russalka juures midagi teha. Pumpasin uue Hyper II üles, aga vette ei roninud, kuna tuult oli vähe võitu. Eemal oli näha, et Katariina juures sõidavad ja veel päris hästi. Lohed kokku ja katariina poole teele. Katariinal puhus nagu loom, 10 m/s oli rahulikult olemas. Besti vennad läksid 7 ja 9 m2 peale, mina ikka 10 m2 Hyper II ja UUE Poison 131×41 cm lauaga. Kohal olid cabrinha kutid ja slingshot ka välkus. Laine muidugi pudru ja peale hangtime hüpete eriti midagi proovida ei tahtnud. Hyper II, 10,5 m2 on kiiruse poolest täitsa ok, kuid poomi setinguid tuleb veidi timmida, kuna juhtliinid olid liiga pikad ja tyhikäik kole suur. Power leash tegin 15 cm lühemaks poomil, kuid de-power liini tuleks 4-5 cm võrra lühemaks tegema, kuna mulle ei meeldi, et poom nii pikalt üles jookseb. Vaja mõned sõlmed lohe küljes olevatele juhtliinidele juurde teha ja sellega peaks tyhikäigu probleem lahenema. Laud on muidugi super, eriti pehme ja otsad mõnusalt teravad ja lõikavad lained väga hästi. Hüpata on lausa lust uue lauaga ja maandud nagu vatti:) Jala aasad vist tuleb ümber vahetada eelmise aasta omadega, kuna uued tunduvad kuidagi suurte võitu. Üle tunni tuli sõitu ja harjutasin vasakul halsil hangtime taha kiteloope.Mega kõrgust sain täna, aga maandumine ei õnnestunud eriti. Kokkuvõttes ok sõidupäev, Madis tegi mõned pildid.

Tervitused Tarifalt! Kevad on siin täies hoos – varjus 20 kraadi ja päike põletab. Head tugevat tuult pole veel olnud, kuid täna sai surfida. Rannas oli ainult paarsada lohetajat Levantega tulevad kõik Valdevaquerose Las Dunase randa. Siit ka pilt. Peaks Caños de Meca ära proovima, äkki on seal parem. Homme on tuuleks poniente ja ennustuse järgi kuni 15ms tuul. Täna sain lõpuks uut lauda proovida. Poison 130cm on laud, mis isegi nõrga tuulega kandib uskumatu nurgaga ülestuult. Kuulsin ka, et Hyper II jõudis Eestisse. Ootan huviga H2 10,5m² võrdlust H 12m²-ga. Seniks aga kohtumiseni ja ootan kogu tiimi peatselt siia!

Soovin kõigile ilusat kevade algust ja Liinale veelkord PALJU ÕNNE SÜNNIPÄEVAKS!!!!! Lõpuks saabusid kaua oodatud RRD Hyper Type II lohed. Weekendiks lubab head tuult, kuid karget külma:( Kes julgeb vette minna, saab 2008 aasta varustust proovida ja muidugi ka osta:) Risto 56686766

Müüa  2007 a. RRD hybriid lohed “Type Hyper” 12 m2 comp UUS (freeride/ hangtime). Sõltumata sõidu oskusest sobib see kite kõigile, kuna lohe poom on ehitatud 100 % total de-power-ga, mis tagab max turvalisuse.Tuule vahemik 12 m2 (5-12 m/s)  

 SUPER HIND:  9900 eek

Helista 56686766 Ristok

MTÜ Eesti Lohesurfiliit19.veebruar 2008 aastal registreeriti äriregistris MTÜ Eesti Lohesurfiliit. Liidu peamised tegevusalad on:

Lisaks lohesurfiliidu asutamisele on liidu kodulehel  http://www.lohesurf.ee/  ka teisi aktuaalseid teemasid.

Get the latest Flash Player to see this player.

UUDIS 16.märts 2008 – Tuulepargi rajajad püstitasid Ristna Paradiisiranda surmamastiTugevatest tuultest oskavad rõõmu tunda surfarid ja kasu lõigata taastuvenergeetikud. Ühtede jaoks on tegu põneva spordi ja elustiiliga, teiste jaoks tulusa äriga.Hiiumaa ümbrus ja Ristna on üks Eesti tuulisemaid piirkondi ning see on siia kokku toonud mõlemad huvigrupid. Tuule pärast pole tülitsemiseks põhjust, küll aga on huvid ristunud rannaalal.

Avalikus pöördumises (mida saab lugeda SIIT) OÜ Nelja Energia poole tahavad lohesurfarid saada selgust, miks püstitati vaatamata surfarite hoiatustele üüratu ja ohtlik tuulemõõte mast just Ristna Põhjaneemele, lohesurfarite jaoks kõige ebasobivamasse ja ohtlikumasse kohta, samuti millised on võimalused selle masti operatiivseks teisaldamiseks ning kes hakkab vastutust kandma masti asukohast tulenevate õnnetusjuhtumite ja kaotatud inimelude eest seni kuni masti ei ole teisaldatud?Lohesurfarid nõuavad OÜ Nelja Energialt ohtliku tuulemõõtja masti teisaldamist enne surfihooaja algust.Eesti Lohesurfi Liidu Pressiteenistus

Meie selle hooaja kaugem lauatripp oli ida-blokki Gruusiasse, mis tõotas palju radadega rikkumata lumiseid nõlvasid ning samuti ka Sovieti-aegseid nostalgilisi reisuelamusi. RRD tiimist osalesid üritusel Margus, Asko ja Raivo. Arpo väänas õnnetult nädal enne reisu jalga ning pidi kahjuks tripi ära jätma, mis oli tõeliselt “bad luck” – aga noh Murphy laksab teinekord ikka väga valusasti ning ikka kõige kehvema ajastusega.Aga järgnevalt püüan siis taastada mälu järgi meie reisupäevade olulisemaid sündmusi:

1. päev
Jõudsime pärast öiseid lennuki ning bussisõite hommikul 9 paiku Gudauri mäestikku ning trotsides magamatust seadsime sammud ikkagi tõstuki poole, kuna avanev lumiste mägede vaatepilt ärgitas tugevat tungi
Kuna radadel sõitmist väldime juba mitmeid aastaid, siis on Gudauri mäestik suhteliselt ideaalne, sest peamiselt on kogu mäestik off-piste.

Esimesel päeval eriti siiski sõitmisest miskit välja ei tulnud, sest magamatu zombi-stiiliga võib end üsna lihtsalt ära lõhkuda. Lõuna paiku läksime hotelli puhkama, et säästa end järgnevateks päevadeks.

2.päev
Teisel päevalt tuli päris pikk sõidupäev – päike paistis üsna palavalt, allpool oli kõva sula ning väga hea sõita polnud. Kõrgematel nõlvadel (3000 m) oli sõitmine parem. Värsket lund siiski polnud, kuid kannatas sellegi poolest kenasti sõita.
Õhtul külastasime kõrvalhotellis peatunud osa reisukambast. Seal kulges õhtu kenas meeleolus koos kohaliku veini ja õllega. Õhtu kulmineerus kohalikus diskoteegis tekiilashotte kummutades ning puntratantsu trallides. Väga hilja peale õhtu siiski ei läinud ning läksime sutsu peale keskööd “koopasse” pikutama

3. päeva hommikul oli hotelli aknast näha, et sajab vihma, mis vallandas rõõmuhõisked, kuna see tähendab kõrgemal värsket lund. Tõstukitega üles sõites avaneski vaatepilt väiksemat sorti lumetormiga ning nähtavus väga hea ei olnud. Saime teha mõned laskumised, kui ülemine tõstuk suleti. Õnneks ilmaolud paranesid ning kuni õhtuni oli super sõidupäev suhteliselt paksus värskes lumes. Seda pigem ülemistel nõlvadel, kuna allpool jällegi tegi märtsipäike natuke kurja.

4. päev
Eelmise päeva maha sadanud lumi oli öösel kenasti kõrgematel nõlvadel tuisanud ning nõlvad olid jälgedest puutumata puudriväljad. See hommik oli superluks – paistis kena päike, lumi kandis kenasti ning pealmine kiht oli 10cm puudrit. Ülimalt mõnusad olud freeride stiilis nõlvadel kruisimiseks. Sõitsime läbi erinevate orgude ning pikkade laskumiste. Filmisime ka sõitu, kuid üsna palju materjali jäi kehvasti kuna kogemata oli peale jäänud kaamera zoom, mis tekitas “blair-witch” efekti.

5. päev
Mõtlesime huvi pärast külastada ka teist Gruusia suusakeskust, mis asub ca 250-300km kaugusel Gudaurist. Kell 5 hommikul asusime teele hotellist tellitud 7-kohalise bussiga. Bussijuht arvas, et mägedest alla- ja ülessõitude tõttu läheb sõiduks 4 kuni 5 tundi – õnneks olid teeolud üsna head ning kohal olime juba 8 paiku. Avanev vaatepilt oli suhteliselt kole, sest lumeolud olid kehvad. Eelmisel õhtul telefonitsi pärides väitsid kohalikud et pool meetrit peaks lund olema. Tõesti – pool meetrit kohati oli, kuid ausalt tunnistades saime kena tünni. Sõime hommikust ning tekkis mõte minna Tbilisi päälinnaelu kaema. Avanev pilt oli suhteliselt värskendav ning mõneti ka nostalgiline, meenutades siinseid aegu 15a tagasi, kui ihaldatuim riietusese oli must nahktagi Tsillisime mõned tunnid linna peal ja nautisime lahedaid kontraste.

6. päev
Jällegi korralik pikk sõidupäev, kus tegime erinevaid hüppeid ning kaarutasime niisama nõlvadel. Alumistel nõlvadel jällegi kiskus kole sulale ning pigem hoidsime ülemiste tõstukite lähedale.

7. päev
Viimane päev mäel oli udune ning nähtavus ei olnud üldsegi kiita. Vahepeal sulgeti ka kõrgeim lift puuduliku vaatekauguse pärast. Samuti oli öösel kõvasti eelneva päeva sulalund kokku külmetanud ning alumistel nõlvadel oli allatulek tõsine katsumus, kuna kivikõvad laskumised peksid kõvasti põlve-amorte. Sellised olud on suurepärased ka erinevate vigastuste tekitamiseks ning pidasime õigemaks viimast päeva võtta tagasihoidlikumalt.

Kokkuvõtvalt võib öelda, et reis oli super ning korralduse eest suured tänusõnad Margusele ning loodetavasti realiseerime ka edaspidi reisuplaane erinevatesse suurtele massidele avastamata sihtkohtadesse, kus meie tugevat puudrisõltuvust ravida.

Asko on kokku kleepimas ka videomaterjali meie tripist ning pildid kogume samuti kokku ja riputame üles.

Eks siis süngime värki