Tuleb tunnistada, et olen olnud vaga laisk. Hoolimata Risto korduvatest meeldetuletustest ei ole kuidagi viitsinud kirjutada oma tegemistest. Ei ole ka suurem asi kirjamees, aga ok…yht-teist toimunust:

Hetkel siis peatuspaigaks Egiptus, Sharm el Sheikh is asuv linnake nimega Nabg. Saabusime siia Kristiga juuni alguses, nyydseks siis juba 2 kuud tagasi. Linn ise on suht vaike ja tais mottetuid hotelle ja vuhvel armani, DG jne poode. Toit nagu ikka Egiptuses on enamuses kohtades kohutav, aga on ka meeldivaid erandeid. Koige suurem probleem muidugi see, et alks julmalt kirves. Valjas ei kannata yldse jooki panna Poes on saadaval koik samad asjad, mis Eestisgi ja hinnadki samad enam vahem. Pohiliselt teeme syya ise kodus, et valtida erinevaid toredaid kohuhadasid.

Spot on yks Egiptuse parimaid, nii palju kui olen rohkem Egiptuses reisinud inimeste kaest kuulnud. Laguun on u 3 km pikk ja 500 m lai. Enamuses vesi moona ajal polvini ja tousu ajal rinnuni. Vee temp muidugi uskumatult soe 28-34 kraadi. Hetkel ka siin suve tipphetk, seega ohk on juba hommikul 7.30,kui rahulikult randa jalutan, 30 kraadi. Peaelounaks viskab ikka 45 ja50 kraadi. Esimesed nadalad olid paris rasked sellises palavuses, aga nyyd on 45 juba ok. Inimene harjub toesti koigega. Vesi on valdavalt taiesti flatt, tousuga viskab vaikse choppi, aga seda ei pane tahelegi. Suvel puhub siin tuul ainult hommikuti 6-11, vahel ka 12-14 ni. Juulis oli 2 nadalat taielik tuulevaikus, aga nyyd jalle tuul tagasi ja too kaib taie hooga. Soitmas kain tihti hommikuti ennem tood, sest parast koolitust lihtsalt ei ole enam tuult. Olukord peaks septembris muutuma, tuult peaks jatkuma siis ka pealelounaseks ajaks pikemalt.

Tingimused harjutamiseks on toesti head. Soita olen saanud suht normaalselt ja yhte koma teist ikka oppinud, aga palju on veel oppida. Ennem siia tulekut olid kiteloopid suht arglikud ja puised, F16 hakkasin siin tegema, hetkel kasil railey to blind ja S bend i maandumisega maadlen. Olla on siin veel 4 kuud, nii et aega oppida veel kyll.

Otsustasime siin backide, frontide ja reilide vahel oma elu veidi vyrtsitada ja saarega tutvuda, votsime kohaliku takso ja soitsime nahkhiire koopa juurde. Moned juba teadsid, et see on katsumus…aga Besti Aivo arvas, et kui juba tavalised turistid seal hakkama saavad, siis meie osavnapud kindlasti saame…

Takso muidugi nii korgele makke yles ei vedanud, saime veoauto kasti ennast sokutada. Kohapeal vaidlesime instruktoriga hinna yle, see saatis pikalt ja ytles, et voite ise ka ju minna, aga Kristi kartis ise minna ja oigesti tegi. Juba marssida dzhunglis koopani oli kohe, koopasuu juures pooled meist kahtlesid, aga kuidagi piinlik oleks ka kui edaspididi vaikse rummi juures ikka ninapeale visatakse, et see on see mees, kes nahkhiirekoopa juures ootas..irw…

Enne kui alla hakkasime minema, oli hirm ainult madude ees, aga kui nagime seda rada, siis saime aru, et maod pole probleem. Ronida tuli mooda riffe ja kive, mis olid nahkhiire kakast ligased ja libedad, Aivo laks koige ees, kui ta lopuks seisma jai ja ymmargust kivi kallistas ja ytles, et enam pole kuskilt kinni hoida, siis otsustas Kristi enam mitte edasi minna ja istus maha, Amper ja instruktor kaskisid edasi minna ja kiiresti, saigi tehtud. Onneks polnud peale seda enam midagi jubedat, madusid ajas ka instruktor kividega eemale, sest all oli vaike ookeanibassein. Sinna joudsime, siis pakkus suplust, aga me olime koik naost kaamed, raputasime pead ja hea meel, et elus, ainult Amper oli kylma naoga ja tegi nahkhiirtest pilte ning hyppas parast seda ookeanibasseini. Kristi oli nii shokis, et hyppas jargi…Edasi olime koik vees ja onnelikud, et elus…kuigi tagasiminekuga venitasime pikalt…

Tana kui tuul jalle hommikul loppes, avastasid Kristi ja Aivo, et samas voiks seal koopas kuu aega trenni teha, kuni tee kaib kribinal krabinal ja selleks, et instruktoriks hakata pole vaja muud investeeringut kui kaks taskulampi, millega turistidele nakku valgust naidata…irw…

Jou,

Lopuks ka moned read siit Boracaylt. Moned paevad tagasi saime siis Kristiga tehtud oma IKO kursuse ja nyyd paber kaes. Kursus kestis 6 paeva, esimene paev oli esmaabi. Teise paeva hommikul veits teooriat ja siis pidime naitama, mida veepeal oskame ja parast lounat jalle teooria. Kolmandal paeval nagu ikka teooria, teooria ja siis kaatriga White Beachilt merele paadist lohe ohku laskmist ja alla votmist harjutama. Ei olnudki vaga raske nagu algul olin kartnud. Kevadel Viltsi paadiga harjutamine tuli nyyd kasuks, kuigi see paat siin oli kordades suurem ja voimsam. Neljandal nagu ikka teooria ja rannas self rescue harjutamine, mille ajal mina istusin kohalikus arstikabinetis ja andsin vereproovi. Tagasi opingute kallale sain asuda jalle peale lounat . Viiendal paeval jagati kursus kaheks, yhed said omale opilased ja pidid neid koolitama, teised jalgisid ja pidid parast kommenteerima, mida koolitusest arvavad. Kuuendal paeval oli teiste kord koolitada, ehk siis ka minu ja Kristi. Aga mida ei olnud oli tuul, seega tuli enamus aega raisata teooria peale. Aga lopptulemus hea, paber taskus ja nyyd toole loodetavasti.

Tuulega siin tegelt vaga kiita ei ole. Puhub mingi kolm, neli paeva jutti ja siis jalle paar kolm paeva pausi. Tana kaisimegi hommikul Kristi ja Aivoga soitmas mingi 1.5 h ja oligi koik. Eile ei saand yldse soita, passisime niisama terve paeva rannas. Hakkan juba ara harjuma selle mitte midagi tegemisega. Lubab jalle paremat tuult laup ja pyhap. Selle eest kui ikka laksab siis korralikult ja mitu paeva jutti. Kui puhup siis on traffic ka merel paris hull, lohesid ikka 50-60 ringis korraga peal. Rand on u sama suur kui Parnu paradiisi rand, voibolla natuke pikem. Ohtud mooduvad White Beachil rummi juues, eriti nyyd kui Besti Aivo ja veel moningad eestlased siin on.

4.15 luugid lahti, kõht võikusid täis ja sajaga Pirta poole. Körks ronis juba vette kui kohale jõudsin. Ise lükkasin ka käpelt 12m Hyperi üles, mille Juta käest sain reedel ja ka merele. Tuul tuli kergelt üle jahisadama, aga puhus üllatavalt ühtlaselt. Kalda all oli pisut puhanguline kuid kaugemal väga ok. Saime tunnikese sõita kui Risto-Matti hakkas vinguma, et kõht tühi ja kõht tühi. Kaarutasin nii kaua veel kui hull oma asju pakkis ja riietus ning siis ise ka 7 ajal veest välja. 7.30 olin esimesena tööl, ei mäletagi millal nii vara sai kontorisse tuldud

Laup hommikul sai saarde mindud lootuses, et pühap saab Sõrves sõita. Laup olin tubli poiss ja aitasin vanematel suvilas tööd teha. Oli päris mõnus üle pika aja füüsilist tööd teha Pühap jõudsin kolme ajal sõrve, tuult oli 5-6 m/s. Pumpasin lohe täis, tõmbasin kalipso selga ja selle aja peale oli ka tuul natuke tõusnud. Kohale jõudsid ka kaks purjelaua tüdrukut. Esimesed pool tundi oli hullu roolimist ja allatuult sõitmist. Rannas jalutamine hakkas juba ära tüütama. Siis aga hakkas viskama mõnusaid kuni 10 m puhanguid. Oli juba täitsa mõnus hüpata. Mida aeg edasi läks seda ühtlasemalt ja tugevamini puhuma hakkas. Kella viie ajal sai juba väga luxilt sõita ja hüpata. Üritan ikka oma esimest trikki õppida , madalaks jääb ikka see back flip, maandumine kogu aeg perseli. Sõitsin kuueni, kokku siis 3h. Autosse istudes tuli kohe mõnus väsimus peale, oli jälle tore surfata. Sõrve on ikka väga lux koht.

Kuna väljas oli jälle erakordselt ilus kevadilm ja tuult ei olnud käisin lõuna paiku Harku metsas rattaga tiirutamas. Tegin 4 veits üle 8 km ringi, kokku siis 33 km. Aega kulus 1h 20min, keskmine kiirus 24,68 km/h.

Hommikul 6.00 startisime Pärnust Olli juurest Saaremaa poole. Kaheksase praamiga üle ja 10 olimegi naksti kohal. Puhus 6-7 m/s. Minul läks muidugi tund kaduma liinide harutamise ja 5.liini parandamise peale, mis eelmisel päeval Katariinal sõites hüppe ajal otsad andis. Kui lõpuks vette sain oli tuul grammi võrra kukkunud, nii et mina oma lauaga väga sõita ei saanudki. Laenasin Jussi käest natuke suuremat lauda ja siis sai läbi suure häda paar tundi triibutatud. Hüppamisest midagi eriti välja ei tulnud. Ilm oli jällegi super, päike ikka küttis mõnusalt. Pärast sõitu jälle praami peale ja läbi Pärnu ilusti koju.

Krt, see peale tööd sõitma minek on ikka paras porno. Loomulikult sai jälle täiega kihutatud läbi linna Kakumäe poole. Kohale jõudes passisid kolleegid kõik kaldal ja ootasid järgmist puhangut. Mõtlesin pikalt, kas ikka proovida või mitte. Siis aga hakkas puhuma ja otsustasin asja üles lükata. Oli selline miinimum variant ja minu vana laua juust oli ilmselgelt liiga väike sellise tuule jaoks, nii siis olingi enamus ajast vee all ja roolisin lohega nagu eksinud bussijuht. Mingi aja pärast sai Raavol siiber ja siis laenasin tema Poisonit, mis oli väheke suurem. Hoopis teine asi Vahepeal oli ka tuul natuke tõusnud ning sai isegi täitsa sõita. Peale mõnda triipu muidugi vajus alla tuult ära ja tuli piki randa tagasi kõmpida alguspunkti. Kaarutasime Askoga u kaheksani, olimegi viimased, kes veest välja tulid. Ilmataat muidugi kohe oskab narrida- kui olime oma kamad kokku saanud, hakkas normaalselt lõpuks puhuma ka

Peale tööd tegime Timoga jälle väikse rattasõidu. Algus jällegi Timsteri maja ees, sealt edasi Roccalmaresse. Tegime kaks Kakuka ringi ja tagasi alguspunkti, kokku tuligi 25 km. Tore on ikka ilusa ilmaga pedaalida:))